Sellest on oma mitu head aastat kui siia blogisse midagi tekkis, ning veel enam aega möödas kui siia midagi sisukat sai kirjutatud. Mitu korda olen mõeldud selle kinni panemise peale aga selles arhiivis on minu jaoks mingi nostalgiline väärtus mida ei ole tahtnud lihtsalt ajalukku ning digitaalsesse prügikasti saata. Nii olengi seda endiselt ülal pidanud ning aegajalt jälle selle blogi staatuse üle juurelnud.

See blogi sai hoogu siis kui ma pidevalt Saaremaa vahet sõitsin. Nii hea oli peale tööd istuda autosse ning “linnast” välja sõita – 5 minutit ja oledki looduskaunis kohas. tunniga said mistahes Saaremaa otsa. Mul enam ei ole sellist kohta töö tee ääres kus tahaks peatuda ning mõelda. Tallinna lähedus on tihedalt täis ning neid vaikseid kohti kuhu inimese jalg tihti ei saatu väga ei leia.

Vahepeal on samas palju muutunud minu jaoks – “mul on savi”.  Kõlab väljendina nagu oleks ükskõik aga tegelikult ei ole, ning ma mõtlen seda sõna otseses mõttes – mul ongi savi.  Viimane suvi sai endale ostatud potikeder ning enne jõule sain kätte ka oma savi põletus ahju. Minu varem väga segamini olevast garaažist sai minu “stuudio”.  Mu sõber ütles üks päev, et garaazidest on sageli palju suuri asju alguse saanud. Aga savi võttis alguses näpu ja siis käe ning lõpuks vallutas ära.  Oma kätega luua midagi on teistmoodi tunne, see on teraapia ning samas ka meditatsioon.  Savi on väga kannatlik ning aega nõudev, sellest hetkest kui võtad känaka muda ning hakkad voolima kuni võtad ahjust välja anuma mida oled teinud läheb teinekord nädalaid või isegi kuu või enamgi. See aeg on täis ootust kuid ka tööd ja hoolitsust.

Esmalt saab sellest mudast algne vorm mis ehk meenutab mõnda silindrit ning seejärel hakkab looma kuju. Enne kui seda kuju saab viimistleda ning anda lõplik lihv peab savi tahenema. Kui anum on valmis siis läheb esimesse põletusse kus 1000 kraadi kuuma muudab savi kõvaks kuid mitte veel kiviks. Peale esmast põletust saab katta glasuuriga ning alles seejärel pärast 1240 kraadist põletust saab sellest muda känakast kivinõu

Siin kolm pilti ühest minu viimastest lemmikutest – punasest kivinõu savist tehtud teekannust.

Kollakas värvi on kuivanud savinõu peale viimistlemist ning kokku panemist
Pärast eelpõletus 1000 kraadi juures muutub see savi oranzikas punaseks, ning lillakas pruuniks (või punakas pruuniks) peale põletus 1230 kraadi juures.
Väljast on see kann ilma glasuurita puhas savi – tükike maad. Seest on glasuuritud valge glasuuriga mis toob paremini esile tee värvi ja teelehed seal sees.
See teekann on ehk umbes 180 ml mahtuvusega, just paras igapäevaseks tee joomiseks.